POKKERI AJALUGU
Pokkerimängu päritolu
Pokker, tänaseks üle maailma tuntud ja populaarne mäng, on ilmselt tekkinud erinevate kaardipakkide segunemise tulemusena, mis olid pärit Aasiast ja Euroopast. Esimesed ümberasujad ja meremehed tõid need mängud Ameerikasse, kus pokkeri sünnikohaks sai 1805 aasta paiku New Orleans.
Pokkerimäng sellisel kujul nagu me teda tänapäeval tunneme, on pärit juba jõelaevade ajast (kes on näinud filmi “Maveric”, siis seal korraldati suurturniir jõelaeval). Alguses mängiti pokkerit Ameerikas pakiga, kus oli vaid 20 kaarti. Euroopas kasutatavate kaartidega segunedes arenes mäng selliseks, nagu me teda tänapäeval tunneme.
Metsiku Lääne legendid
Pärast New Orleansi ostmist ameeriklaste poolt 1803 aastal, avastasid ameeriklased mängu, mida prantslased mängisid. Mängu nimeks oli “As Nas” ja oli ameerikasse toodud pärsia meremeeste või prantsuse sõdurite poolt. Prantslased olid mängule omalt poolt lisanud omal maal mängitava mängu Poque sõnastuse. Pika ja raske vaidluse järel ameerika sisserändajate vahel sai mäng oma lõpliku nime – pokker. 1840 aastal võeti Ameerikas omaks täielik 52 kaardiga pakk ning Ameerika Kodusõja ajal muutusid nii draw- kui stud- poker sõdurite seas väga soosituks, levides kiiresti üle Põhja-Ameerika. Ka Metsikus Lääne saloonides oli pokkerimäng väga populaarne ning just sealt tulid ka esimesed pokkerilegendid.
Texas Hold'emi sünd
20. sajandi alguses leiutati Texase osariigis senisest erinev pokkerimäng, kus mängiti korraga nii ühiste kui personaalsete kaartidega. See mäng (community-card poker) muutus kiiresti väga populaarseks ning tänapäeval mängitakse suurimatel turniiridel just selles variatsioonis. Päritolu järgi nimetati seda mängu Texas Holdem ning leiutaja au jäi Robstowni linnale.
Samal ajajärgul algas USA-s ühtlasi nõiajaht “pahedele” ning enamikes osariikides keelati ühes joomisega ära ka hasartmängud. Ajavahemikus 1910-1931 oli pokker isegi muidu tolerantses Nevada osariigis illegaalne, kuna seda loeti õnnemänguks. Kalifornias seevastu keelati stud-poker, mida loeti õnnemänguks; samas kui draw-poker tunnistati oskusmänguks ning sellele ei seatud olulisi piiranguid. Tegelikult mängiti aga trumbid kätte maffiameestele, kes alustasid tulusat bisnest illegaalsetes mängupõrgutes, olles ka pokkeri järgi hullud. Mängupõrgud tootsid suuri kasumeid, moodustades näiteks Al Capone kontrollitava sündikaadi käibest hinnanguliselt üle 20%.
19. märtsil, 1931. aastal legaliseeriti Nevada osariigis hasartmängud ning sellest päevast algas Las Vegase võidukäik mängurite paradiisina number üks. Kuni 70-ndate lõpuni oli populaarseimaks pokkerivariantsiooniks 7-Card Stud, hiljem aga Texas Holdem.
Väljaspool Ameerikat hoolitsesid pokkeri populariseerimise eest Ameerika sõdurid. Seal loeti üheks kibedaimaks käeks Richard Nixonit, kellest sai hiljem USA president. Kuulduste kohaselt finantseeris ta hiljem oma valimiskampaaniat raha eest, mille võitis pokkerit mängides Ameerika lennuväes teenides Teise Maailmasõja ajal.
Suurtest duellidest pokkeri MMini
Pokkeriturniiride ajaloo üks tähtsaimaid daatumeid on 1949. aasta suvi, mil Nicholas “Nic The Greek” Dandalos tegi kasiino Binions Horseshoe omanikule Benny Binionile huvitava pakkumise: esitada väljakutse parimale suurte panustega mängijale ning korraldada nö. pokkerimaraton. Binion nõustus matši Dandalose ja legendaarse Johnny Mossi vahel korraldama tingimusel, et mängu saaks jälgida ka rahvas. Viis(!) kuud kestnud maratonmängus, milles olid vaid magamispausid, mängisid kaks meest kõiki pokkeri versioone, mida võis üldse ette kujutada. “Linna suurima mängu” ja ligikaudu kaks miljonit dollarit võitis Moss. Kui kreeklane Dandalos kaotas oma viimase panga, tõusis ta toolilt, tegi vastasele kummarduse ja ütles nüüdseks kuulsaks saanud sõnad: “Härra Moss, ma pean teil minna laskma,” ning läks oma tuppa magama.
1970. aastal kogus Jack Binion kaardilaua taha seitse tollaegset arvatavalt parimat mängijat, kelle hulka kuulusid sellised legendid nagu Johnny Moss (1907-1995), „Amarillo Slim" Preston (s. 1928), Doyle Brunson (s. 1933), „Puggy" Pearson (1929-2006), Brian „Sailor” Roberts (1931-1995), Crandall Addington (s. 1938) ja Carl Cannon. Toimus rida mänguõhtuid sularaha peale ning mängiti viit erinevat mängu. Hiljem pidid kõik endi seast valima parima pokkerimängija. Esimesel hääletusel jäid kõik viiki (kuna igaüks andis hääle iseendale). Teisel hääletusel iseenda poolt hääletamine välistati ning parimaks tunnistati Moss. Nii sai temast esimene mitteametlik pokkeri maailmameister ning auhinna - hõbedase karika - omanik. Mäng toimus Las Vegase legendaarses kasiinos Binion`s Horseshoe.
WSOP – nr 1 pokkeriturniir maailmas
1971. aastal leiti, et maailma parim pokkerimängija tuleks selgitada ikkagi läbi turniiri. Sellel osalemiseks tuli välja käia tolle aja kohta kopsakas $5 000, mida siiski ei pidanud paljuks kuus mängijat. Mängiti Texas Holdem NL lisaostu võimaluseta (freezeout). Kogu auhinnafondis olev raha läks võitjale ja turniiri võitis Moss, kes kasseeris $30 000. Järgmisel aastal toimus esmakordselt ka lisaturniir (5-Card Stud), kus osales vaid kaks mängijat (võimalik, et tingituna kallist osavõtutasust, mis oli $10 000). Põhiturniiril oli osalejaid 8. Sisseost oli endiselt $5 000, kuid pokkerimängu populariseerimiseks lisas Binion omast taskust veel $5000 iga mängija kohta juurde. Turniiri võitjaks tuli Amarillo Slim, kes sai $60 000 (millest $55 000 oli kasum). Pärast võitu käis Slim ühes talk-show’s asjast täpsemalt rääkimas, milel järel hakkas laiem üldsus turniiri vastu veelgi rohkem huvi tundma.
Esimest korda jäädvustati turniiri tähtsamad sündmused filmilindile 1973. aastal, mil võitjaks tuli Puggy Pearson, kes ostis seejärel bussi ja sõitis sellega mööda Ühendriike ringi. Ka järgmistel aastatel ei lasknud tollased maailma vägevad õnneotsijatel ennast üllatada. 1974. aastal tuli maailmameistriks taas Moss (kolmas tiitilivõit) ning 1975. aastal võttis võidu Roberts. Nii oli tuntuimatest tegijatest ilma tiitilita vaid Brunson, kuid ka temal ei tulnud oma hetke kaua oodata. Ta saavutas kaks järjestikust võitu 1976. ja 1977. aastal ning viimasel korral oli võidusummaks juba $340 000.
1991. aastal oli võidusummaks esmakordselt miljon dollarit. 1997. aastal tegi fantastilise comebacki aga Stu Ungar, kellest sai esimene ning siiani ainuke mängija, kes suutnud WSOP põhiturniiri kolmel korral võita.
Internetiajastu võidukäik
20. sajandi viimasel kümnendil algas maailmas interneti võidukäik. Peatselt jõudsid internetti ka kasiinomängud, spordiennustus ning viimaks ka pokker. Teejuhiks oli IRC Poker, kes pakkus võimalust mängijatel läbi inteneti pokkeri mängida, kuid mäng ei käinud veel reaalse raha peale. Esimeseks pokkeritoaks tänapäevases mõttes sai Planet Poker, mis alustas jaanuaris 1998 ning seal mängiti juba otseselt raha peale. Planet Poker sai ainsa pokkeritoa hüvesid nautida väga lühikest aega, sest konkurendid haistsid head rahateenimise võimalust ning käivitasid lühikese ajaga mitmeid teisi pokkeritubasid. Konkurents tihenes meeletu kiirusega ning mängijate arv internetis mitmekordistus nädalatega. Eelkõige just tänu internet levikule jõudsid pokker, pokkerimängijad ning turniirid lõpuks massideni ning seoses mängijate arvu hüppelise kasvuga suurturniiridel läks üha enam võite mängijatele, kellest enne suurvõitu ei teadnud pokkerimaailm midagi.
2001. aastal istus WSOP finaallaus veel seltskond pokkeristaare (muuseas viimast korda!) - Phil Hellmuth, Dewey Tomko, Phil Gordon, Mike Matusow ning hispaanlane Carlos Mortensen, kes tuli võitjaks. Järgnevate aastate jooksul ei jõudnud sihile ükski pokkerimaailma suurtest ja vägevatest ning kellegil ei läinud korda korrata Stu Ungari uskumatut comebacki`i. Veelgi enam - kõik maailmameistrid alates 2002. aastast on saanud esmakordselt tuntuks just tänu WSOP võidule, mis on olnud nende esimeseks suuremaks kordaminekuks üldse. Seda põhjustas eelkõige internetipokkeri jõuline pealetung ja murranguline 2001. aasta, mil alustasid sellised gigandid, nagu PokerStars ja Party Poker. Üha enam inimesi kvalifitseerus WSOP põhiturniirile läbi internetis toimunud sateliit-turniiride, osalejate arv suurenes plahvatuslikult ning tunduvalt paranes ka mängutase.
2003. aastal võitis WSOP Chris Moneymaker (s. 1975), kes kulutas kõigest 39 dollarit teisejärgulise sateliit-turniiri osavõtumakseks, mis viis ta lõpuks WSOP põhiturnirile. Kentsakat nime kandva ameeriklase võit oli mõistagi üllatuseks nii pealtvaatajatele kui mängijaile endile – nii ei nõustunud tema finaalivastane (tuntud pokkeriproff Sam Farha) isegi ilmses kaotusseisus olles rahalist diili tegema, arvates et suudab amatööri hõlpsalt üle mängida. Moneymaker’i võit tähistas internetiajastu võidukäigu algust ning 2004. aastaks oli WSOP osalejate arv kolmekordistunud ning turniir omandas tõelised rahvavõistluse mõõtmed.
21. sajandi pokker on ühtviisi nii mõttesport, kommerts kui vaatemäng. Igal aastal pööritatakse ainuüksi internetipokkeris miljardeid dollareid ning regulaarsete mängijate arv ületab tublisti Eesti elanike oma. Sõna “poker” on mitmete otsingumootorite üks populaarsemaid. Ning igal aasta annab mitmeid uusi pokkeristaare, kes tunnevad reeglina enda üle uhkust, esinevad meedias ega varja enam oma identiteeti (kartuses, et neid peetakse hasartmängijateks ega võeta hiljem tõsiselt).
Tekst: Hannes Namsing, Andres Burget, Rainer Roomet ja Sander Laprik
Pokker, tänaseks üle maailma tuntud ja populaarne mäng, on ilmselt tekkinud erinevate kaardipakkide segunemise tulemusena, mis olid pärit Aasiast ja Euroopast. Esimesed ümberasujad ja meremehed tõid need mängud Ameerikasse, kus pokkeri sünnikohaks sai 1805 aasta paiku New Orleans.
Pokkerimäng sellisel kujul nagu me teda tänapäeval tunneme, on pärit juba jõelaevade ajast (kes on näinud filmi “Maveric”, siis seal korraldati suurturniir jõelaeval). Alguses mängiti pokkerit Ameerikas pakiga, kus oli vaid 20 kaarti. Euroopas kasutatavate kaartidega segunedes arenes mäng selliseks, nagu me teda tänapäeval tunneme.
Metsiku Lääne legendid
Pärast New Orleansi ostmist ameeriklaste poolt 1803 aastal, avastasid ameeriklased mängu, mida prantslased mängisid. Mängu nimeks oli “As Nas” ja oli ameerikasse toodud pärsia meremeeste või prantsuse sõdurite poolt. Prantslased olid mängule omalt poolt lisanud omal maal mängitava mängu Poque sõnastuse. Pika ja raske vaidluse järel ameerika sisserändajate vahel sai mäng oma lõpliku nime – pokker. 1840 aastal võeti Ameerikas omaks täielik 52 kaardiga pakk ning Ameerika Kodusõja ajal muutusid nii draw- kui stud- poker sõdurite seas väga soosituks, levides kiiresti üle Põhja-Ameerika. Ka Metsikus Lääne saloonides oli pokkerimäng väga populaarne ning just sealt tulid ka esimesed pokkerilegendid.
Texas Hold'emi sünd
20. sajandi alguses leiutati Texase osariigis senisest erinev pokkerimäng, kus mängiti korraga nii ühiste kui personaalsete kaartidega. See mäng (community-card poker) muutus kiiresti väga populaarseks ning tänapäeval mängitakse suurimatel turniiridel just selles variatsioonis. Päritolu järgi nimetati seda mängu Texas Holdem ning leiutaja au jäi Robstowni linnale.
Samal ajajärgul algas USA-s ühtlasi nõiajaht “pahedele” ning enamikes osariikides keelati ühes joomisega ära ka hasartmängud. Ajavahemikus 1910-1931 oli pokker isegi muidu tolerantses Nevada osariigis illegaalne, kuna seda loeti õnnemänguks. Kalifornias seevastu keelati stud-poker, mida loeti õnnemänguks; samas kui draw-poker tunnistati oskusmänguks ning sellele ei seatud olulisi piiranguid. Tegelikult mängiti aga trumbid kätte maffiameestele, kes alustasid tulusat bisnest illegaalsetes mängupõrgutes, olles ka pokkeri järgi hullud. Mängupõrgud tootsid suuri kasumeid, moodustades näiteks Al Capone kontrollitava sündikaadi käibest hinnanguliselt üle 20%.
19. märtsil, 1931. aastal legaliseeriti Nevada osariigis hasartmängud ning sellest päevast algas Las Vegase võidukäik mängurite paradiisina number üks. Kuni 70-ndate lõpuni oli populaarseimaks pokkerivariantsiooniks 7-Card Stud, hiljem aga Texas Holdem.
Väljaspool Ameerikat hoolitsesid pokkeri populariseerimise eest Ameerika sõdurid. Seal loeti üheks kibedaimaks käeks Richard Nixonit, kellest sai hiljem USA president. Kuulduste kohaselt finantseeris ta hiljem oma valimiskampaaniat raha eest, mille võitis pokkerit mängides Ameerika lennuväes teenides Teise Maailmasõja ajal.
Suurtest duellidest pokkeri MMini
Pokkeriturniiride ajaloo üks tähtsaimaid daatumeid on 1949. aasta suvi, mil Nicholas “Nic The Greek” Dandalos tegi kasiino Binions Horseshoe omanikule Benny Binionile huvitava pakkumise: esitada väljakutse parimale suurte panustega mängijale ning korraldada nö. pokkerimaraton. Binion nõustus matši Dandalose ja legendaarse Johnny Mossi vahel korraldama tingimusel, et mängu saaks jälgida ka rahvas. Viis(!) kuud kestnud maratonmängus, milles olid vaid magamispausid, mängisid kaks meest kõiki pokkeri versioone, mida võis üldse ette kujutada. “Linna suurima mängu” ja ligikaudu kaks miljonit dollarit võitis Moss. Kui kreeklane Dandalos kaotas oma viimase panga, tõusis ta toolilt, tegi vastasele kummarduse ja ütles nüüdseks kuulsaks saanud sõnad: “Härra Moss, ma pean teil minna laskma,” ning läks oma tuppa magama.
1970. aastal kogus Jack Binion kaardilaua taha seitse tollaegset arvatavalt parimat mängijat, kelle hulka kuulusid sellised legendid nagu Johnny Moss (1907-1995), „Amarillo Slim" Preston (s. 1928), Doyle Brunson (s. 1933), „Puggy" Pearson (1929-2006), Brian „Sailor” Roberts (1931-1995), Crandall Addington (s. 1938) ja Carl Cannon. Toimus rida mänguõhtuid sularaha peale ning mängiti viit erinevat mängu. Hiljem pidid kõik endi seast valima parima pokkerimängija. Esimesel hääletusel jäid kõik viiki (kuna igaüks andis hääle iseendale). Teisel hääletusel iseenda poolt hääletamine välistati ning parimaks tunnistati Moss. Nii sai temast esimene mitteametlik pokkeri maailmameister ning auhinna - hõbedase karika - omanik. Mäng toimus Las Vegase legendaarses kasiinos Binion`s Horseshoe.
WSOP – nr 1 pokkeriturniir maailmas
1971. aastal leiti, et maailma parim pokkerimängija tuleks selgitada ikkagi läbi turniiri. Sellel osalemiseks tuli välja käia tolle aja kohta kopsakas $5 000, mida siiski ei pidanud paljuks kuus mängijat. Mängiti Texas Holdem NL lisaostu võimaluseta (freezeout). Kogu auhinnafondis olev raha läks võitjale ja turniiri võitis Moss, kes kasseeris $30 000. Järgmisel aastal toimus esmakordselt ka lisaturniir (5-Card Stud), kus osales vaid kaks mängijat (võimalik, et tingituna kallist osavõtutasust, mis oli $10 000). Põhiturniiril oli osalejaid 8. Sisseost oli endiselt $5 000, kuid pokkerimängu populariseerimiseks lisas Binion omast taskust veel $5000 iga mängija kohta juurde. Turniiri võitjaks tuli Amarillo Slim, kes sai $60 000 (millest $55 000 oli kasum). Pärast võitu käis Slim ühes talk-show’s asjast täpsemalt rääkimas, milel järel hakkas laiem üldsus turniiri vastu veelgi rohkem huvi tundma.
Esimest korda jäädvustati turniiri tähtsamad sündmused filmilindile 1973. aastal, mil võitjaks tuli Puggy Pearson, kes ostis seejärel bussi ja sõitis sellega mööda Ühendriike ringi. Ka järgmistel aastatel ei lasknud tollased maailma vägevad õnneotsijatel ennast üllatada. 1974. aastal tuli maailmameistriks taas Moss (kolmas tiitilivõit) ning 1975. aastal võttis võidu Roberts. Nii oli tuntuimatest tegijatest ilma tiitilita vaid Brunson, kuid ka temal ei tulnud oma hetke kaua oodata. Ta saavutas kaks järjestikust võitu 1976. ja 1977. aastal ning viimasel korral oli võidusummaks juba $340 000.
1991. aastal oli võidusummaks esmakordselt miljon dollarit. 1997. aastal tegi fantastilise comebacki aga Stu Ungar, kellest sai esimene ning siiani ainuke mängija, kes suutnud WSOP põhiturniiri kolmel korral võita.
Internetiajastu võidukäik
20. sajandi viimasel kümnendil algas maailmas interneti võidukäik. Peatselt jõudsid internetti ka kasiinomängud, spordiennustus ning viimaks ka pokker. Teejuhiks oli IRC Poker, kes pakkus võimalust mängijatel läbi inteneti pokkeri mängida, kuid mäng ei käinud veel reaalse raha peale. Esimeseks pokkeritoaks tänapäevases mõttes sai Planet Poker, mis alustas jaanuaris 1998 ning seal mängiti juba otseselt raha peale. Planet Poker sai ainsa pokkeritoa hüvesid nautida väga lühikest aega, sest konkurendid haistsid head rahateenimise võimalust ning käivitasid lühikese ajaga mitmeid teisi pokkeritubasid. Konkurents tihenes meeletu kiirusega ning mängijate arv internetis mitmekordistus nädalatega. Eelkõige just tänu internet levikule jõudsid pokker, pokkerimängijad ning turniirid lõpuks massideni ning seoses mängijate arvu hüppelise kasvuga suurturniiridel läks üha enam võite mängijatele, kellest enne suurvõitu ei teadnud pokkerimaailm midagi.
2001. aastal istus WSOP finaallaus veel seltskond pokkeristaare (muuseas viimast korda!) - Phil Hellmuth, Dewey Tomko, Phil Gordon, Mike Matusow ning hispaanlane Carlos Mortensen, kes tuli võitjaks. Järgnevate aastate jooksul ei jõudnud sihile ükski pokkerimaailma suurtest ja vägevatest ning kellegil ei läinud korda korrata Stu Ungari uskumatut comebacki`i. Veelgi enam - kõik maailmameistrid alates 2002. aastast on saanud esmakordselt tuntuks just tänu WSOP võidule, mis on olnud nende esimeseks suuremaks kordaminekuks üldse. Seda põhjustas eelkõige internetipokkeri jõuline pealetung ja murranguline 2001. aasta, mil alustasid sellised gigandid, nagu PokerStars ja Party Poker. Üha enam inimesi kvalifitseerus WSOP põhiturniirile läbi internetis toimunud sateliit-turniiride, osalejate arv suurenes plahvatuslikult ning tunduvalt paranes ka mängutase.
2003. aastal võitis WSOP Chris Moneymaker (s. 1975), kes kulutas kõigest 39 dollarit teisejärgulise sateliit-turniiri osavõtumakseks, mis viis ta lõpuks WSOP põhiturnirile. Kentsakat nime kandva ameeriklase võit oli mõistagi üllatuseks nii pealtvaatajatele kui mängijaile endile – nii ei nõustunud tema finaalivastane (tuntud pokkeriproff Sam Farha) isegi ilmses kaotusseisus olles rahalist diili tegema, arvates et suudab amatööri hõlpsalt üle mängida. Moneymaker’i võit tähistas internetiajastu võidukäigu algust ning 2004. aastaks oli WSOP osalejate arv kolmekordistunud ning turniir omandas tõelised rahvavõistluse mõõtmed.
21. sajandi pokker on ühtviisi nii mõttesport, kommerts kui vaatemäng. Igal aastal pööritatakse ainuüksi internetipokkeris miljardeid dollareid ning regulaarsete mängijate arv ületab tublisti Eesti elanike oma. Sõna “poker” on mitmete otsingumootorite üks populaarsemaid. Ning igal aasta annab mitmeid uusi pokkeristaare, kes tunnevad reeglina enda üle uhkust, esinevad meedias ega varja enam oma identiteeti (kartuses, et neid peetakse hasartmängijateks ega võeta hiljem tõsiselt).
Tekst: Hannes Namsing, Andres Burget, Rainer Roomet ja Sander Laprik
